Sellest on nüüd hulk aega möödas, pean hästi meenutama, kuidas see kõik oli, sest järgnevuse täpsus on sel lool oluline. Juhtus nii, et süttis viha ja käed tõmbusid rusikaisse. Ma tahtsin ta tappa. Omaenda paljaste kätega. Nii kõvasti, et vaatamata kehade ja võitluskogemuslikkuse ilmselgele kaaluerinevusele, see sel hetkel nõnda võimalik näis. Vat, mida alandus kellegagi teha võib… Ja siis ei teagi, kust su enda piir jookseb. Alandusest, kui inimväärikuse koorijast, olin kunagi varem ka Gavin de Becker’i raamatust The Gift of Fear1 lugenud. Ses tapmisihas loetud sõnad inimväärikuse kaotanud inimese kohta tegelikult ka meenusid: sellisel inimesel pole enam midagi kaotada ja selles ta kõige ohtlikum ongi. Tagakuklas küsisingi veel endalt, et kas tõesti juhtus see nüüd ka minuga? Alanduse häving ei säästa ka kõige hoolivamaid ja kaastundlikemaid…


















