Kaia Otstaki maalinäitus “Ilm-näod” Raasiku Rahvamaja Ernesaksa saalis, oktoober – november 2026. “Sünergia eesti looduse rahu ja muutlike ilmakeste vahel.” / Kaia Otstak’s painting exhibition “ Facing Nature”. “The synergy between the peace of Estonian nature and the changing weather.”
“Roheline sügis”, isikunäitus “Ilm-näod”, illustratsioonid lugemikule “Kogemata Eestis”, must värvipliiats, muu ja “Augusti munad” – “The Green Autumn”, solo exhibition “Facing Nature”, illustrations for the reader “Kogemata Eestis”, black color pencil, something more and “August Eggs”
Sellest on nüüd hulk aega möödas, pean hästi meenutama, kuidas see kõik oli, sest järgnevuse täpsus on sel lool oluline. Juhtus nii, et süttis viha ja käed tõmbusid rusikaisse. Ma tahtsin ta tappa. Omaenda paljaste kätega. Nii kõvasti, et vaatamata kehade ja võitluskogemuslikkuse ilmselgele kaaluerinevusele, see sel hetkel nõnda võimalik näis. Vat, mida alandus kellegagi teha võib… Ja siis ei teagi, kust su enda piir jookseb. Alandusest, kui inimväärikuse koorijast, olin kunagi varem ka Gavin de Becker’i raamatust The Gift of Fear1 lugenud. Ses tapmisihas loetud sõnad inimväärikuse kaotanud inimese kohta tegelikult ka meenusid: sellisel inimesel pole enam midagi kaotada ja selles ta kõige ohtlikum ongi. Tagakuklas küsisingi veel endalt, et kas tõesti juhtus see nüüd ka minuga? Alanduse häving ei säästa ka kõige hoolivamaid ja kaastundlikemaid…
Hiljaaegu taipasin, kuidas oma lättest lähtuda. Olen imehell ilmastikule ja ümbruskonnale – vahelduv ilm ja aastaaeg on nagu pärimus ise. Loodus ongi pärimus! Igal metsal, igal ilmastiku nähtusel, ilmataadil on oma nägu. Joonistan ja maalin neid ilmeid. Kui sügaval need looduse-elemendid on juurdunud meie teadvuses ja alateadvuses, unenägudes… Sünergia eesti looduse rahu ja muutlike ilmakeste vahel. / I recently realized how to harvest from my source. I am incredibly sensitive to the weather and the surroundings – the changing weather and seasons are like tradition itself. Nature is tradition! Every forest, every weather phenomenon, Cailleach has its own face. I draw and paint these expressions. How deeply these elements of nature are rooted in our consciousness and subconscious, in dreams… The synergy between the peace of Estonian nature and the changing weather.
2024 algas 2023-ndal aastal alustatud maalide lõpetamisega; maalide, mis sündisid valgete ööde lummusest, kuid millest üks püüdis kinni hoopis jaanuari hommikute karge valguse ja sai endale suvise pööripäeva asemel talve-ilme. /
2024 began with the completion of paintings I started to paint in 2023; paintings that were born from the enchantment of white nights, but one of which instead caught the crisp light of January mornings and took on a winter look instead of a summer solstice.
Kunagi ammu, kui Arktikas veel palju jääd oli, astus üks noor naine oma isa keelust üle. Karistuseks heitis isa ta rannakaljult merre. Üksindusse visatud neiul sõid veepõhja kalad liha luudelt ja nilpsasid silmad.
колір спеки колір вогню
біль притуплюється і червоне зникає з пам’яті
цього хочеться уникати мені чомусь
червоне то знак небезпеки, зради (?)
“Ema hääl” on minu tõlgendus tuntud “Punamütsikese” muinasjutust. See on lugu emahaavast ja hülgamisest, mida tütar endaga kannab, sest ta ei olnud oma vanematele oodatud poeg, keda nende kultuur väärtustab. / The Voice of Mother is my interpretation of the well-known “Little Red Riding Hood” fairy tale. It is a story of a mother’s wound and abandonment that a daughter carries with her because he was not the son expected of his parents and valued by their culture.
Meie oleme öö ookean tulvil
valguse helke. Meie oleme ruum
kuu ja kalade vahel,
istudes siin üheskoos. / We are the night ocean filled
with glints of light. We are the space
between the fish and the moon,
while we sit here together.
Rumi
Eelmisel- ja üleeelmisel aastal illustreerisin logopeedi koostatud teksti, mille keskmeks oli K-täht ning tänavu raamat “Kiisu ja kindad” ka ilmus. Vaata, kui palju K-tähega asju Sa piltidel leiad!/ Last year I draw and painted pictures for a logopedical text where K-letter had the central importance and this year The Kitty and the Gloves is finally published. Below You can see the work process of illustrating.
Pühapäeva pildipalve ajalehele Eesti Kirik 29. augustiks / The Sunday prayer-picture for the weekly paper Estonian Church (August 29)
**
Ühtsuse süda,
teenimise tants.
Pühapäeva pildipalve ajalehele Eesti Kirik 22. augustiks / The Sunday prayer-picture for the weekly paper Estonian Church (August 22)
**
Pühitsetud vete laul.
Seitse korda pestud…
Pühapäeva pildipalve ajalehele Eesti Kirik 15. augustiks / The Sunday prayer-picture for the weekly paper Estonian Church (August 15)
**
Avatud silmist,
mis vaid kõrbeliivas…
Pühapäeva pildipalve ajalehele Eesti Kirik 8. augustiks / The Sunday prayer-picture for the weekly paper Estonian Church (August 8)
**
Seal leiame end Sinu avaruses,
seal, kus on Sinu hingus.
Portreteerisin filosoofist sõpra Andres Luuret tema sünnipäeva (snd 22. mail 1959) puhul ning kirjutasin loo “Armsal teekonnal”. / I portrayed the Estonian philosopher and semiotic Andres Luure, a friend of mine for his birthday (May 22, 1959) and wrote the story “On the Lovely Path”.
Aga mitte enam läbi sita ja pasa, vaid juba läbi muda ja rohkem loodust oli minu keha ümber. Eks ka mudas vajumine on hirmutav ja nii ma seal nuuksusin ja värisesin. Kui ühel hetkel hakkasin ma end mugavamalt tundma, ma mõistsin, et need toikad ei kriimusta mind, need maod ei hammusta mind, nad lihtsalt on minu ümber ja ma saan nendes vabalt liigutada. Ma olen muda-kuninganna. Muda ja muld on selle Maa osa, neis on elu, nad kasvatavad elu.
Rebas-lill kutsikad kannavad magnoolia õisi märkides naiselikkust. Pojengid, aga loovad tasakaalustava meheliku jõu. Lillede lõhn meelitas kohale ka mesimummud, kes on nagu ikka viljakuse ja töökuse sümboliks, mis väga hästi perekonnapildi loomusega kokku sobib. / The fox-flower puppies carry on themselves the magnolia flowers that are for femininity. To create the balance, masculine power come into as the peonies. The scent of the flowers called out the honey birds who are the symbol of fertility and diligence, which goes well with the nature of the family-picture.
Ilmus uus kunstiraamat, kus kõikide teiste väga huvitavate kunstnike seas ka minu vastused küsimustele ja pildid leiab lehekülgedelt 68-71. / The new art book has been published where also my answers to the questions and pictures are found on the pages 68-71 among other very interesting artists.
Mäletan, et lapsena oli oluline detailide ja erinevate tegevuste rohkus ühel pildil ning puhtad värvid. Eriti raske oli mul toona mõista, et miks küll värvipliiatsi karpi lilla ja pruun pliiats lisatakse – kes küll neid kasutab? / I remember how important in the childhood the abundance of details, different activities, and pure colours in the pictures were. Back then it was especially hard for me to understand why there are purple and brown pencils in the colour pencil box – who is going to use them?
Ema tundlikkuse osaks saab ka lapse tundlikkus ja nii on lapsekandmise aeg mitmekordselt avardunud sisemise jõu ja kindluse avaldumise aeg; naiseliku sügise ja talve aeg. / The baby’s sensitivity will form a part of mother’s sensitivity and thus the child-carrying time is the time of a manifestation of the extensively broadened inner strength and firmness; the time of feminine Autumn and Winter.
A. H. Tammsaare “Tõde ja õigus” on kindlasti ka üks minu lemmikuid ilukirjanduslikke teoseid ja nii andis illustratsioonivõistlus hea ettekäände raamatut uuesti lugeda, taaskord pisaraid valada, südant valutada ja augustikuu vaheldusrikast ilma nautides eluasjade üle mõtiskleda. / A. H. Tammsaare’s Truth and Justice is definitely one of my favourite books also, so the illustration contest gave me a good put-off to read the book again, to shed the tears again, to break my heart and to think about life-matter while enjoying the weather of Estonian August.
Illustreerisin Meelis Salujärve luulet, mida ta jao kaupa saatis, nii et ma ei teadnudki, kuhu see rännak viib. / I illustrated the poetry by Meelis Salujärv, which he send me piece by piece, so I didn’t know where this journey lead.