Raielanke…

08.09.2018, Kirna

Raielanke autoaknast silmitsedes tundsin ühtäkki sügavat kaastunnet enesetapjate vastu. Mis meeletu valu see on, mis sellise mõtte või teo päevakorda toob? Kui võõras on see nüüd mulle ja kui raske on meenutada, kuidas ma ise igal õhtul selle sooviga uinusin.* Ometi olid enesetapu mõtted minu saatjaiks aastaid. Peamine põhjus, mis mind hoidis tegudeni jõudmast oli hirm selle ebaõnnestumise ees. Teine pääste oli filosoofia. Loomulikult eksistentsialism. Ja nihilism… Südantsoojendavad embused Sysophose müüdi radadelt. Kannatuste- ja tühjuse filosoofiate eluviisiks loomine on muserduses õnnistuseks. Kõik kirjeldatu, kõik mõtiskletav on siis ju juba käesolev, mitte nagu need ilusad maailmad, mida ise ei koge. Nõnda saab laskuda paine ja loojangukastesesse müstikasse.

*Loetud päevad tagasi aga sain neid mõtteid taas tunda ja enese luuüdides vaadelda ning õppida nende põhjustest. Ja süda tuksub veelgi rohkemale!

KAUGELE – FAR AWAY, tint, pliiats – ink, pencil, A4, Kaia Otstak 2004

 Joonistused aastast 2004, Kaia Otstak

29.11.2018, Harku

Tunnen muutust, muutust enda keha-vaimu tervikus. Minu kiusaja, minu alandaja ei lükka mind enam tagumise toa tagumisse nurka näoga vastu seina ahastusse oma kadumist soovima. Iga nool, mis minu pihta lendu on lastud, tabab märki, kuid mitte selleks, et mind tappa, vaid näidatagi, et see ma olengi, just see ma olla soovingi ja nii ma soovingi. Tule ja kiusa, tule ja heiduta, tule ja hirmuta mind veel! Ma leian sellest innustust, ma leian selles julgust, ma leian selles jõudu, et luua ja olla! Paradoksaalne. Tunnen väge, mida aistin isegi agressiivsena. Aga ehk mõjub ta agressiivsena vaid selle taustal, mis oli varem. Kui nüüd kogu mu sisemus hüüab: “Ma soovin elada! Ma soovin luua oma elu, olla oma elu loojaks!” “Ma pean maa alla vajuma, ma tahan lihtsalt ära hajuda…” asemel, siis selles ongi agressiivset, jõulist jõudu selle allaheitlikkuse, alla vanduva jõuetuse kõrval. Kas see ongi see, millest Nietzsche kirjutab? Ma kogen esimest korda elus elutahet?

Foto: Ruudu Rahumaru

Siin midagi minu sellesuvisest märkmikust:

“Mis vari see küll oli, mille kiired luuüdini valutasid? Kas suudan ma enam selle varju määratletud igapäeva meenutada? Depressioon lahkus mu organismist küll vaid mõned, loetud aastad tagasi, kuid siiski ei kujuta ma enam tema varjutatud olemist ette. Kõndisin temaga ligikaudu 17 aastat ühes kui mitte kauem, aga nüüd on ta nõnda võõraks jäänud samal ajal, kui saan taaselustada kõik aistingud, mis valdasid ühes kevadises kallistuses 15 aastat tagasi. Kaua kõndisin ma depressiooniga ja ei kuulanud, mida ta mulle ütles. Või oli tal nii palju juhatust, et möödusid ajad ennem, kui see juhatus täielikult ära kuulatud sai?

Depressioon oli kaaslane igas hetkes ja looritas pea kogu väljaulatuvuse. Alles siis, kui seda loori kergitada sain, mõistsin, kui täielikult hõlmav ta tegelikult olnud oli, kuidas ma ühtlast valu tavaliseks pidasin, sest need teised valud olid ju nii palju tugevamad, rahu ei olnud kunagi. Võiks mõelda, et pidin neil aastatel olema siis ka nii teine inimene, tegema vaid selliseid valikuid, mida ilma depressioonita ei teeks. Ometi mitte – ta vaid looritas seda tõelikut, mis selle alla jäi, kuid mis alati olemas oli. Ma ei usugi, et depressioon oli see, kes looritas kõik, vaid seda tegin ma ise selle salgamisega, mis on tõeline. Depressioon püüdis hoopis näidata, et ma ei ela oma tõelisuses ja oli sellega tegelikkuse näitaja, tegelikkuse tunniskivi.

Seega ei näe ma depressiooni haiguse vaid õpetaja ja juhina. Ta näitas mulle, et kõik ei ole korras, et midagi on juhtunud, mis tuleb vastu võtta, mida süleleda ja tervendavalt suudelda. Midagi on minus, mis vajab hoolt ja hellust, vanemlikku, hoidvat ja toetavat tähelepanu. Et ma ei tohi eirata neid nutvaid lapsi iseendas, vaid paitada ja aidata neid ka hea sõnaga. Et ma ei tohi maha jätta kannatada saanut, vaid mähkida ja salvida ta ja võtta endaga kaasa ka siis kui liigume siis aeglasemalt. Et ma ei tohi vihata teda, kes on süütu. Et ma ei tohi hüljata seda, mis on minu osa. Et ma ei tohi eirata valus karjuvaid, vaid minna nende juurde, pühkida nende pisarad.”

2014. aasta juulis-augustis algas pärast hingelist ärkamist minu hinge pime öö. Viibisin sel ajal teises linnas, kus elasin jõe ääres. Olin just oma tavapäraselt poeskäigult tulnud ja minemas tagasi maalima, kui kõhust tõusis see krabisev tunne, silmad hakkasid kaotama fookust ja maailma värve, ma teadsin – see on paanikahoog, mis tõuseb. Ta tõusis alati oma märkidega, hoiatustega. Mõtlesin, et tuleb ots ringi keerata ja tagasi poodi minna – osta jäätist ja šokolaadi ja kooki ja kommi – et jumala eest sellele paanika hoole magus-tummine tropp ette panna, sest sellel ju jumala eest juhtuda ei tohi lasta – ei tohi ju nii, et inimene kaotab pea ja püüab iga hinna eest siinsamas puu külge riputada, trammi ette viskuda, maast klaasikilde paaniliselt otsida ja valust kohutavaid hääli kuuldavale tuua. Aga ma seisatasin, ma vaatasin selle mõnekümne meetri kaugusel oleva poe poole ja lihtsalt vaatasin. Midagi minus hakkas juhatama: “Mine selle sisse! Las see tõuseb” Las see tuleb! Sa ei sure ära!” Pöörasin taaskord ringi, aga seekord jõe suunas ja enam mitte värve, asjade kontuure ja muud nähes, lihtsalt jalutasin selle üha suuremalt ja võimsavalt krabiseva kehaga ujumiskoha juurde. Või pigem taarusin. Kordasin endale, et ma ei sure ära, ma ei sure ära, kuigi see hääl tundus nii kauge, nii kuuldamatu, sest mu kõrvad täitusid sita ja pasaga, ma vajusin üha sügavamale sita ja pasa sisse, kust midagi näha ega tunda ei ole. See tungis mu sõõrmeteisse ja mul ei olnud jalgealust, sellel ei olnud põhja ja ma muudkui vajusin. See oli võigas, see oli vastik, see oli kohutav ja hirmutav. Ma tundsin toikaid enda keha ümber ja madusid külge mööda libisemas. Puhas õud! Ma olin leidnud juba päevitusplatsil koha ja lebasin näoga vastu maad näidates end teistele tavalise päevitajana, kuigi samal ajal olin ma vajumas. Aga mitte enam läbi sita ja pasa, vaid juba läbi muda ja rohkem loodust oli minu keha ümber. Eks ka mudas vajumine on hirmutav ja nii ma seal nuuksusin ja värisesin. Kui ühel hetkel hakkasin ma end mugavamalt tundma, ma mõistsin, et need toikad ei kriimusta mind, need maod ei hammusta mind, nad lihtsalt on minu ümber ja ma saan nendes vabalt liigutada. Ma olen muda-kuninganna. Muda ja muld on selle Maa osa, neis on elu, nad kasvatavad elu. Ja ma tantsin selles pinnases ja selles pole midagi hirmutavat, see on toetav ja toitev keskkond. Ühel hetkel jõudsin siia tegelikkuse tagasi, tundsin end keha muru-liivasegusel maapinnal lesimas, päikest enda seljal, kuulsin inimesi, linde… Avasin silmad ja kergusega tõusin püsti ning läksin ujuma. Kallas oli mudane ja ma astusin rahulikult läbi selle muda sügavamale vette. Eluaeg olin ma kartnud kaldalt ujuma minna – eelistasin alati sillaga kohti või lasin vanaisal või kellelgi end sügavamale vette kanda. Enam ma kaldaid ei karda.

LOVES – IN THE TRANCE, tint – ink, A4, Kaia Otstak 2018