Lugesin Issameiet

Kaia Otstak

Sellest on nüüd hulk aega möödas, pean hästi meenutama, kuidas see kõik oli, sest järgnevuse täpsus on sel lool oluline. Juhtus nii, et süttis viha ja käed tõmbusid rusikaisse. Ma tahtsin ta tappa. Omaenda paljaste kätega. Nii kõvasti, et vaatamata kehade ja võitluskogemuslikkuse ilmselgele kaaluerinevusele, see sel hetkel nõnda võimalik näis. Vat, mida alandus kellegagi teha võib… Ja siis ei teagi, kust su enda piir jookseb. Alandusest, kui inimväärikuse koorijast, olin kunagi varem ka Gavin de Becker’i raamatust The Gift of Fear¹ lugenud. Ses tapmisihas loetud sõnad inimväärikuse kaotanud inimese kohta tegelikult ka meenusid: sellisel inimesel pole enam midagi kaotada ja selles ta kõige ohtlikum ongi. Tagakuklas küsisingi veel endalt, et kas tõesti juhtus see nüüd ka minuga? Alanduse häving ei säästa ka kõige hoolivamaid ja kaastundlikemaid…

Sõna ‘murdepunkt’ esitab seda hästi: kusagil on punkt, mis murdub – punkt mitte plokk. Krõks! Ja rahhhhh! Ma olen peatamatu! Nii peatamatu, et pelgupaika pole sest leida ei siin- ega sealpool seina – kogu konstruktsioon on ühtäkki kui riisipaberist volditud. Kohkunult otsisin kaitset omaenda raevus tärganud jõu vastu; vägelist abi, mis mu takistamatuse takistaks. Kuid kust küll? Esiti tuli end kindlasti võimaliku kuriteo soorituse paigast võimalikult kaugele viia; kõik oma kondid ja lihakäntsakas kaugele eemale kupatada. Lootuses, et need riisipaberina näivad seinad mind eemal hoiavad, tammusin, puhisedes tammusin ringiratast, vandusin, et tapan! Aga ei tohi! Meie isa palve? Sedasi turgatas. Meenus, et ema oli kord soovitanud seda kaitsepalvena lugeda, hirmutava kummituse eest, kes mul magada ei lasknud. Kaitsepalve?

VÄLJAPÄÄS – THE EXIT, akrüül puitkiudplaadil – acrylic on hardboard, 88,5 x 110 cm, Kaia Otstak 2005

Kaitsepalvet, kaitset iseenda jõu eest! Sellises hinge-üleelusuuruses pöörises on igal sõnal vägi, igal talismanil kirkus. See on nii. Seadsin palve silme ette ja lugesin: Meie Isa, kes Sa oled taevas!/ Pühitsetud olgu Sinu nimi. Sinu riik tulgu./ Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal./ Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev./ Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele./ Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast./ Sest Sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti./ Aamen. Läbi pisarate, hammaste krigistades loitsisin palvet ühteroodu uuesti ja uuesti. Otsustasin paastuda – ei mingit toidust mu ülejõustatud maisele masinale rohkemaks auruks, ning palvetada veel ja veel: Meie Isa, kes Sa oled taevas!/ Pühitsetud olgu Sinu nimi. Sinu riik tulgu./ Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal./ Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev./ Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele./ Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast./ Sest Sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti./ Aamen.

Vaevumärgatavalt küll, kuid tasa tasanes mu raev, igal kümnendal loitsimiskorral rauges hävinguline jõud kübemekese… Palve hakkas end ilmutama. Laususin Meie Isa, kes Sa oled taevas! ja meeltesse hakkas soojust valguma. Süda täitus lähedusega lugedes Meie isa. Meie… See julgestab ning lisab jumala poole pöördumiseks kindlust. Tihti tabab kartus ja pelg kellegi poole palvega .pöördumisel – kui kauge see keegi sel hetkel olevat tundub, milline ahemaa ületada, et avada hing ja jagada muret, abipalvet. Lausudes Meie tuleb see keegi lähedale juurde. Nõndaviisi ei saa häbi või süü või miski muu psüühiline takistuseks; oleme juba koos, võõristamata. Meie Isa kui kodusus. Nõnda õhutab palve algus rabeda õhustiku kodu-ruumiks. Seda lähedust ei pruugi igaühe jaoks pöördumine Kõikvõimas või isegi ka Jumal luua – kas siis aukartusest nende täiuslikkuse ees või muu distantsi tõttu. Mõningail hetkil, omaenese algallikast eemaldudes, võivad need pöördumised isegi veelgi kaugendavamaltki mõjuda…

Samas pole „Issameie” esimene rida päris igapäevane kellegi poole pöördumine, vaid esimese rea teine pool ühendab lähedal asuva sellega, mis on kõrgel. Öeldes kes Sa oled taevas! Kutsume loodud kodu-ruumi ka ülima. Enese raevu paines olles, ei tundnud ma, et ükski maine vägi mind peatada suudaks – vaid kõrgem, minust ülem oleks tõeliseks abiks. Taeva poole vaadates muutub kehaasend, õlad saavad langeda, rind vabaneda ja süda avaneda. Oma hingepeegli avaja otsib hoitust ning samal ajal ka seda miski, mille poole avada – seda, mis valgusega soojendaks. Seda ühendust palve esimene rida pakubki: kaitstud ruumi, kus on võimalik pääseda iseendast ja enesega piirnevast eemale, kõrgemaga kohtumiseks. Kui oled iseennast nii täis, et see matab, siis selline kohtumine lahustab seda enese lõplikkust; painet… Siis saab luua, luua ja tuua muutuse. Nii tundsin, et sellega, mis minus juba oli, sellest ei piisanud selleks muutuseks – muidu oleks ju juba teiseks saanud…

Pühitsetud olgu Sinu nimi. Sinu riik tulgu. Tajun enda kehas au osutamist, kinnitades esimese rea sihti. See on siira austuse ja soovi kinnitamine näidates oma tunnistust, et oleks pühitsetud, et usk Meie Isa pühasse nimesse oleks ankurdatud. Nime tähendus-mõttel saaks küll sügavalt puurida, kuid kuna nimi selles kogemuses ei ilmunud, siis siin siiski ei peatu. Kuid vaadata sinna, mis oleks pühitsetud, see tundub oluline teadvuse, olemise avamisele valgusele. See pöördumine ise tuletab iseendale meelde, mida tegelikult otsid. Sinu riik tulgu kutsub kõrgema, pühama siia, siin-ilma. Siis, kui kodu-tunne loodud on, siis on võimalik koju suurem sügavus-kõrgus kutsuda, see laiendab olemasolevaid piire, võimaluste võimaluse hoomamine. Meenub, mida teadsid (vt. Platoni anamnesis).

See, mis on praegu, ei ole täielik ja lõplik, pole ainus viis ja olemine – siia algub veel valgust. Lõplikkuse tühistamine annab maad lootusele ja usule, märkamaks teisi olemisi, maailmu, kõik, mis saaks olemasolevaks ka siin ja praegu. Keha hingab avaramalt… Teine palverida kutsub ülesehitava väe esimese rea öeldusse. Sisemine suund saab selgemad piirjooned, meenutab tõelist südamepõhja igatsust. Hetke seisukorra vundament lööb kõikuma mõistes, kui palju Meie Isa valgust laskuda saab. See on kutse! Kutse südamesse, et iseenda piiridest välja. Või hoopis märkamiseni, et need piirid tegelikult ongi avaramad.

Uh! Kas ma polegi enam ainult üks suur tapmistung? Nii, nagu aeg kasvatab leina ümber uue väärtusega elu nii ütleb see jumalik riik mu südames: Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal. See on loa andmine sellele, mis eelnevalt kohale kutsuti. Kõrgemale tee andmine viib iseenda isesus-isekuse mõjuvõimu kahandamisega sügavamale veel. Algab andumine jumalikule olemisele. Taaskord, praegune, maine asjakord pole lõplik, üksik, aetan muutust – ülenemist! Taevas ja maa pole lahus, see on illusioon, et on. Kõik see, mis on võimalik ühes, on võimalik ka teises ja nii kutsun end seda märkama. Ja enesest kõrgemale. Nõndaviisi on „Issameie”kolm esimest rida kauge lähedasega ja piiratusse kõrgused toonud. Ilma läheduseta poleks söakust omale, iseendale paluda. Et endale söandaks, on vaja omaenda piiridest välja ulatuda – et poleks iseend nii kohutavalt täis. Ja haavatavalt palungi:

Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev. Lihtsana kõlab see palve, kuid argise toiduse küsimisega, küsib midagi olulisematki: see on hoolekande küsimus. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev toob õiguse hoolitsuse järgi. Minu eest hoolitsetakse, ma olen väärt hoolt, mul on väärtus. On oluline, et ka minul on igapäevane leib. Viivul, mil eneseväärikus alandatud saab, kaotab usu omaenda väärtusesse. Ja see, kes on kaotanud oma inimväärikuse ei tunne enam piire, sest tal ole enam midagi kaotada… Ja sellest me alustasimegi. Hoole pakkumine väärtustab hoolealust. Selles leian kaotatud väärikuse, kaotatud inimlikkuse. Sel moel taganeb koletislik tahe, mis hoole puudumisest sündis. Leib on hool. Söandades paluda leivapala võtan vastu eneses peituva väärtuse, mis väärib hoolitsust. See toidab nii keha kui vaimu – eneseväärikust.

ÕIELEEK- BLOSSOM FLAME, pliiats paberil – pencil on paper, 27,7 x 20,7 cm, Kaia Otstak 2025

Nüüd, mil maine ja taevalik on ühendatud, jumalik hool südame inimväärikuseni soojendanud on aeg teadvustada end, oma olemist, oma rolli ja osalust sõnades Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Oma võlgadele andestust paludes teadvustab neid võlgu, teadvustab oma osalust ning sisalikujälge siin ilmas. Milline võimalus on paluda andeks! … Ja saabub murranguline koht – puhkesin sellel kohal igal lugemis-ringil nutma – nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Lause on seatud nii, nagu ma juba annaksingi alati andeks – justkui ma ei olekski kõige hullem inimene vaid ikkagi halastav. Unustasin sootuks… End kogudes taipan, et tõesti: kõigepealt saan mina andeks enne kui hakkan teistele andestama. Kohutavas lõhestatuses olles on viimast liiga karm nõuda – pole võimalik omaenda lahkust tunnistada – see lahkus peab enne üles-soojendatud saama ning kogu teekond „Issameie” esimesest sõnast seda teeb. Kuid, kui titi nõuame teistelt ja endalt kohest andestamist sellele, kes liiga on teinud? Ennast kaotanuna toob iseenda headuse juurde jumalik hoold ja andestus; selle heals et ma saaksin hea olla.

Siinkohal peatuksin veel andestusel ja aastaid hilisemal kogemusel, mis valgustab jumaliku andestuse palumist veelgi. Tegin sufide enesevaatluse praktikat ja järg jõudis süüni: kirjutada iga päev päevikusse 40 päeva järjest, milles end süüdistan, süüdi tunnen või kus mul süü lasub. Enese süü märkimise kõrvale tuli teha ka zikr’i² Jumala nimega Astaghfirullah. See araabiakeelne nimi tähendab: „ma otsin Jumalalt andestust”. Samaaegselt märgiti meile, et selle zikri ajal tuleb ka meenutada, et Jumal on juba andeks andnud, see on andeksand selsamal hetkel, mil mäletad andeks paluda. Esialgu oli raske tabada, milles küll mu süüd seisnevad; jagasin seda praktika õele, kuid tema vastust kuulates, tõmbas miski mult trombi eest ja paanika raputas mu hingetuks, kolehäälne nutuvalin… Hinge õde taipas, et ehk seetõttu ei saanud ma oma süüsid sisse kanda, sest süükoorem nõnda ränk, et seda vaid äratopituna hoida sai. Ning läkski lahti: kirjutasin ja retsiteerisin, retsiteerisin ja kirjutasin – kui palju süüd, kui lõpmatult andestust. Esialgu loitsisin andestuse otsimist eesti keeles, et tähendusega ühenduda, kuid, kui see Jumala nimi oma tähendusvarjundeis selge kuju võttis, siis oligi jõulistavam Astaghfirullah’t laulda ning neisse silpidesse kätketud vaimupiltidel vaimusilmas otse avalduda. Kõiki neid suuremaid ja pisemaid süüsid üles kirjutades võib nõrkeda, mistõttu Andestuse poole lauldes on lootus, on uus algus! See on värskendav dušš, mis kastab enese-teadlikust turgutades elutahet; lükkab hoo sellele hellale hoolekandele, et hüüda:

Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast. Võib küll väidelda, kas Jumal saab kiusatusse saata, kuid hingekeerises ilmutas see end nende oludena, millesse nii kütketud, kuid, mis tegelikult pole ainuüksi üksiku isiku loodud – see köidetus avaldub Jumala loodud oludes. Las olla nõnda, et olud ei ajaks paha peale! Nõndamoodi jagab vastutuse ühelt mitmele – üksinda kandes kuhtuks ning komistaks. Kui end aidata ei mõista, siis koos adub etemalt. Ühisel jõul on vähema vaevaga – vastutuskoorma paine ei sunni paigale. Eks seepärast ka Anonüümsete Alkohoolikute 12 sammu³ vankumatult püsima on jäänud. Kahteteist sammu järgides mõistab kannataja, et ta ei ole oma kiusatusega üksi, on miski sinust suurem ja tugevam, millele/kellele toetuda.

Sest Sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti.

Ja siin lendab teispoole. Siinse maailma sõnad lakkavad end seadmast.

Ühtlasi toob viimane rida ringiga tagasi algusesse, kõrgema jõu poole vaatamiseni. Kõigepealt leidsin kõrgema poole pöördudes kosutust endast väljaspool, et leida puhkust ja asu iseenda tormist. Ise lahustumine jumaliku lootuse ja armastuse ees, sees. Misjärel iseenda juurde väärikalt, oma väärtust hoolikalt hoides tagasi pöörduda. Kuid vastutus, mis selle olemasolemisega kaasas käib tõmbab jälle niivõrd sügavale, et võib märkamatult küüru kasvatada. Sellevastu viimase rea tunnistus tõstab pilgu taas üles, lükkab siserefleksioonist välja, selg sirgeneb ja süda on veelgi avaram; armastusest! See on tõesti kaitsepalve!

Lugesin paastudes tunde viis või kuus või … ei mäletagi, millalgi uinusin, hingestatult mõistes, kuis nõnda lakooniline „Issameie” on kui ringkäik tundmuslikes keerdkäikudes… (Varahommikul ärgates jätkasin paastuga ning veel „Meie Isa” palvet korrates sammusin Krišna templisse, kuhu sisenedes täitis mind maha mantra, laulsin ja tantsisin jumaluste auks ning katkestasin paastu mahaprasadam’iga – võttes vastu selle igapäevase leiva, sügavalt kosutava eine. Astusin tagasi siia maailma ning elu-tasakaal minus taastatud.)

SÜDA – THE HEART, pliiats paberil – pencil on paper, 27,7 x 20,7 cm, Kaia Otstak 2025