Kaia Otstak

[read in English]

Sündisin 1987 Tallinnas, elan ja töötan praegu Tallinna lähistel metsa ääres, mille maastikud ja kujundid on lapsest saadik mu unenägude ilmu kujundanud. Olen filosoofia magistrikraadiga vabakutseline kunstnik. Minu esteetika-teemaline bakalaureusetöö „Kunsti-vaikruum maailma kunstilise tõlgenduse alusena“ pälvis kolmanda koha humanitaarteaduste valdkonna bakalaureuse tööde arvestuses Tallinna Ülikooli üliõpilaste 2010/2011. õppeaasta teadustööde konkursil. Kunstis on mul olnud eraõpetajad, sealhulgas ka vene ikoonimaalis, kuid kõrghariduse omandasin filosoofia erialal Tallinna Ülikoolis.
Olen teinud isikunäitusi, performance-id ja osalenud ühisnäitustel nii Eestis kui välismaal. Samuti olen loonud illustratsioone erinevatele väljaannetele ning raamatutele.

Kui soovid tellida või osta kunsti, võta ühendust kirjutades kaia (ät) kaiaotstak.com või helistades telefoninumbril +372 56213782

Visuaalne keel on mu esimene keel

Peamiselt maalin ja joonistan, kuid tegelen ka fotograafia ja performance-kunstiga. Nii kaua, kui ennast mäletan, olen alati joonistanud. Õppisin juba koolieelikuna üksikute vanade ning ebamugavate pliiatsitega uusi värvikooslusi looma. Eeskujudeks olid muinasjutu raamatute illustratsioonid. Samuti võisin lõputult vaadelda erinevate kunstnike käekirju, mis sai alguse juba võrevoodi tagust pilti uurides; mäletan seda selgelt. Ka kõik metafüüsilised küsimused saatsid mind juba samast ajast, mistõttu õppisingi ülikoolis kunsti asemel filosoofiat. Nii kohtuvad mu kunstis filosoofiline põhi ja kujundlike maailmade loomine.

Rinnus on loomise ind

Ma ei tea vahet teha vabal ajal ja tööl. Helin looma kostub alatasa ja see kutse tuleb kahelt allikalt: Üks allikas annab selle, mida mul tuleb väljendada – sedasi on nii mõnigi teema või kujund mulle ebamugav esitada olnud, kuid see on paratamatus, millega leppinud olen; see allikas sunnib avameelsusele ja aususele. Teine allikas, mis on oma ilus ja sügavuses kargelt lummav, selle juurde lähen ma ise ammutama. See on ürglooduse, taevaaluste ja taevapealsete vool. Selles otsin vaimlist kirkust ja kooskõla, mis innustaks olema iseendast suurem; täpselt nii, nagu oma piiratuses ja avatuses vastu võtta mõistan ning anda suudan.

Inspiratsiooni pole olnud tarvis kaugele ammutama minna – südames ja siinsamas on alati, millest luua; rohkemgi, kui teostada jõuab. Sellegipoolest meeldib mulle väga tellimusi võtta, sest see annab mulle võimaluse siseneda teise ruumi ning õppida seda mõistma; õppida mõistma teist. Eelistan ellu viia ideid, mille lõpptulemust ma vaimusilmas ehk koheselt ei näe; ikka uue, tundmatu poole astudes. Lasen nimetamatul ja tuvastamatul enese juurde tulla – inimese pilk ei haara ümbritsevat täie selguse ja teadvustamatusega.

Askeetlikust rahust kuhu

Nooruse hingevalus otsisin rahupaika monokroomsuses ja asketismis ning eelistasin plakatlikku, väheseid värve-kujundeid ja puhast pinda. Sel ajal sündisid ka taiesed, mida tihti õudseiks peetakse. Minu enda jaoks need õudsed ei ole, sest neis on mingi eriskummaline leppimine, mis tuleb nihilismist ja eksistentsialismist, millised filosoofiad pole mind kunagi kohutanud, vaid hoopiski trööstinud. Paratamatus on alati võimalus, võimalus vabaduseks. Ajaga hakkasin väärtustama varjundeid ning tekstuuri. Hingelisel pöördehetkel 2013. aasta detsembris nägin müriaadi Päikeseid, millest igaüks oli kordi kirkam siinse maailma Päikesest; mustreid ja värve, mis ei kuulu siinilma. Veidi aega olin kui pool-pime, kuid 2014. aasta suvel hakkasin ka siinses maailmas rohkemaid toone ja varjundeid tajuma. Muinasjutulisest sai minu tõelisus,realism. Samas ka hingetantse kujutades valin kujundeid ja õhustikku ümberolevast ja käesolevast aastaajast.

Minu tõelisuse osa on müstiline tegelikkus

Peamiselt soovin anda kuju müstilistele tundmustele ja kogemustele. Müstikaks pean millegi endast läbistumist ja millelegi andumist, alistumist. Lapsest saadik olen tantsinud muutmaks teadvuse seisundeid. Mul puudub kindel usutunnistus, kuid huvitun maailma uskumus-pärimustest, usundite teoloogiast, nende vaimsetest andamitest ja müstilistest teadmistest, nii nagu ka religioossetest kunstidest. Aeg-ajalt järgin mõningaid traditsioonilisi, müstilisi või südant puhastavaid praktikaid. Ma ei tunne ühte terviklikku tegelikkust ja nii kirjeldan seda, mida lisaks taevale ja metsale näen.

Tehniline pool on minu jaoks sama kõnekas kui aineline

Seni olen maalinud peamiselt akrüülvärvidega lõuendile ja joonistanud kõiksugu käepäraste (pliiatsite, tintenpenide, viltpliiatsitega) vahenditega paberile. Hetkel lisan töösse rohkem tušši ja akvarellvärve. Pea kõik minu tööd on mitmekihilised. Iga pind, iga värviala on iseendas elav ja mitmekesine. Alustan tumedate toonidega ja helendan järk-järgult kirkamaks. See viis annab vabaduse meelt muuta ning ettenägematuid muutusi sisse viia. Ma ei tee kavandeid; ma ei tea miks, aga juba lapsepõlvest saati ei ole meeldinud luua kordusi. Võrdselt värviküllaste piltide loomisele naudin ka must-valget graafikat. On hea jälgida, kuidas ka nii saab edasi anda valgust ja soojust ning kuidas iga joon seda aredamalt esile tuleb. Graafilises töös eelistan kõige enam tindi ja tuššiga joonistamist. Joon on mulle oluline ning selle tõttu armastan ka kalligraafiat ja eriti idamaist. Mind paeluvad traditsioonilised maali- ja kalligraafia tehnikad (nt vene ikoonimaal, vanaslaavi kalligraafia, hiina-jaapani kalligraafia) ning neis õpitut rakendan enda loomingus.

Inspireerivad kunstnikud, kes ühendavad vaimlise vormiga

Imetlen üheaegselt nii vene ikoonimaali meistreid Andrei Rubljovi, Gavriil Frolovi kui ka jaapani trükigraafika meistrit Katsushika Hokusaid nende väga peene ja tundliku graafilise joone tõttu, mis on võrratu kergusega maaliliste, kuid selgete ja puhaste värvipindadega ühendatud. Mainitud kunstnike tööde nägemine ja uurimine näitab mulle sügavamalt, mida ise luua soovin.

Juhuse tahtel sattusin tegelema performance-kunstiga

Performance-kunsti puhul kõnetab mind kõige enam eetiliste ja filosoofiliste küsimuste väljatoomine, abstraktsele mõtlemisele koha loomine/ mõtlemisele kutsumine, kuskohal oluline on avatud kontakt kohalviibijatega ning isiklikkus. Vahendite, detailide ja muu osas järgin lihtsust ning jätan võimaluse performance’itel lasta kujuneda sündmuse ja keskkonna voolus. Performance’ite ülesehitus jookseb alati ootamatult silme eest läbi ning mul ei jää muud üle kui vaid esitus ette valmistada. Justkui mul puuduks võim idees midagi muuta. Tegemist ei ole minu jaoks näitemänguga, vaid vähese ettevalmistusega elukogemusega.

Kaia Otstak

I was born in Tallinn in 1987. Currently I live and work close to Tallinn next to the forest, which has shaped my dream worlds since childhood. I am a freelance artist with a master’s degree in philosophy. My aesthetics-themed BA thesis “Art-Stillspace as the Basis for an Artistic Interpretation of the World” won third prize in Tallinn University’s student research competition in the humanities subsection in the 2010/2011 academic year. I have studied art under the guidance of private teachers including Russian icon painting but my higher education degree is in the field of philosophy at Tallinn University.

I have done exhibitions, performances and participated in joint exhibitions both in Estonia and abroad. I have also illustrated different publications including books.

If you wish to commission or purchase art contact me via e-mail at kaia (at) kaiaotstak.com or by calling +372 56213782.

Visual language is my mother tongue

Mostly I paint and draw but also engage in photography and performance art. I have been drawing for as long as I remember. I taught myself to create new colour combinations with just a couple old coloured pencils as a pre-schooler. The illustrations of fairy tale books were my inspiration. I could study different artists’ expressions endlessly; I remember clearly that it began by looking closely at the picture behind my crib. Metaphysical questions have had me pondering for just as long; this is why I decided to study philosophy instead of art. My art is the meeting place for philosophy and the creating of figurative worlds.

I yearn to create

I cannot draw a line between work and leisure time. I keep hearing the call to create and it stems from two sources: one gives that which I must express – because of it, I have needed to express some themes that have been uncomfortable, but it is inevitable and I have accepted it as such. This source forces me to be honest and candid. The other source is enchanting in its infinite beauty and crisp depth – this is what I come searching for myself. It is the flow of primal nature, that of things below and above the sky. Here I search for spiritual lucidity and harmony that could inspire me to be larger than myself in that specific way that I could possibly give and receive in my limitedness and openness.

I’ve never had to go far to gain inspiration – there is always something to create in my heart and right beside me – there is more than I could possibly ever execute. However, I still love to accept commissions because it grants me the opportunity to enter someone else’s realm and try to understand it; begin to learn how to understand someone else. I prefer to realize ideas that cannot be imagined right away, I try to walk towards the unknown. I let the unnameable and the unidentifiable come right up to me: the human gaze does not grasp what is around it with full clarity and awareness.

From the ascetic to…

In my youthful soul searching and pain, I was searching for a haven in the monochrome and asceticism. I preferred poster-like art, with very few colours and shapes, a clean slate. This is the time where the artwork that has considered horrific was born. I do not find them horrific because they incorporate a strange sense of acceptance that comes from nihilism and existentialism – philosophies that have never felt dreadful to me, in these I have found solace.

Inevitability is always a possibility, possibility of freedom. With time, I began to appreciate different shades and texture. At a spiritual turning point in 2013, I saw a myriad of Suns, every single one of them brighter than the sun in our world; I saw patterns and colours that do not belong to this world. For a while, I was half-blind, but in the summer of 2014 I began to see more shades of this world. The magical became my reality. When depicting soul dances I choose shapes and the atmosphere from the surrounding world and the current season.

My reality consists of the mystic actuality

Mainly I wish to give life to mystic feelings and experiences. I see mysticism as allowing something to pass through you, as giving yourself to something, as surrendering. Ever since I was a child, I have been dancing to change my state of consciousness. I do not practice any specific religion but am interested in world religions, traditions, theology, the spiritual gifts and mystical knowledge that religions give as well as religious art. At times, I practice some traditional, mystical or cleansing rituals. I do not know of any one complete reality so I describe what I see in addition to the sky and the forest.

The technical side is as telling as the material side

Thus far I’ve used acrylic paint and have painted on canvas and have drawn on paper with everything I’ve gotten my hands on (pencils, ink pens, felt-tip pens). At the moment, I’m incorporating more ink and watercolours into my work. Almost all my work is multi-layered. Every surface, every spot of colour is live and plentiful. I begin with darker shades and brighten the artwork gradually. This gives me the freedom to change my mind and bring in unforeseen changes. I never sketch, I do not know why but ever since childhood I’ve never liked to create a replica. As much as I love colourful pictures, I also live black and white graphics. It is wonderful to see how light and warmth can be depicted and how each line brings that forth more distinctly. In my graphic art, I enjoy using ink the most. The line is important to me and that is why I love calligraphy, especially the eastern or far-eastern kind. I am enchanted by traditional painting and calligraphy techniques (Russian icon-painting, old Slavic calligraphy, Chinese and Japanese calligraphy) – I implement what I have learned from them in my art.

Inspiring artists that integrate the spiritual with the formal

I admire both Russian icon painters Andrei Rublev, Gavriil Frolov and Japanese print master Katsushika Hokusai for their gentle and sensitive graphic line, which is connected to picturesque but clear and clean colours with unparalleled ease. Seeing and studying their artworks shows me the depths of what I long to create.

By chance, I discovered performance art

Mostly the ethical and philosophical questions, creating a space for abstract thought and inviting people to think and also open contact with spectators speak to me in performance art. With tools, details and all else, I follow the idea of simplicity and leave the performance open to the opportunity to develop in the flow of the event and the environment. The structure of the performance always appears to me and there is nothing else left to do then to prepare for it. As if I has no power to change the idea that has formed. I do not view it as a play but life experience with very little preparation time.