Kaia Otstak

Foto: Ruudu Rahumaru

[read in English]

Sündisin 1987 Tallinnas, elan ja töötan Harjumaal metsa ääres, mille maastikud on mäletamisest saati mu unenägude ilmade tonaalsuse ja sügavuse vorminud. Olen filosoofia magistrikraadiga kunstnik ja illustraator. Minu esteetika-teemaline bakalaureusetöö „Kunsti-vaikruum maailma kunstilise tõlgenduse alusena“ pälvis kolmanda koha humanitaarteaduste valdkonna bakalaureuse tööde arvestuses Tallinna Ülikooli üliõpilaste 2010/2011. õppeaasta teadustööde konkursil. Minu kunstiteed on aidanud sillutada eraõpetajad, kellest esimene ja mõjukaim on Marju Bormeister – tema, kes näitas mulle kunstilist vabadust, ikoonimaali eraõpe Maiu Verneriga ning erinevad kursused nt. Tallinna Ülikoolis, Laboras (kalligraafia) ja Eesti Kunstiakadeemias (raamatuillustratsioon).
Olen teinud isikunäitusi, performance-id ja osalenud ühisnäitustel nii Eestis kui välismaal. Minu illustratsioonid ja kunstiteosed on ilmunud erinevates väljaannetes ja raamatutes.

Koostöö, kaastöö ja kõige muu mu loominguga seonduva puhul, võta ühendust kirjutades kaia (ät) kaiaotstak.com või helistades telefoninumbril +372 (EST) 56213782.

Visuaalne keel kui nägemise kool

Peamiselt maalin ja joonistan, kuid olen tugevalt ühendatud ka fotograafia ning performance- ja tantsukunsti keelega. Nii kaua, kui mäletan, olen alati joonistanud. Õppisin juba koolieelikuna üksikute vanade ning ebamugavate pliiatsitega erinevaid värve segama. Eeskujudeks olid muinasjutu raamatute illustratsioonid.
Metafüüsilised küsimused saatsid mind varakult, mistõttu õppisingi ülikoolis hoopis filosoofiat. Nii kohtuvad mu kunstis filosoofiline põhi ja kujundlike maailmade loomine. Põhiloomult figuratiivse kunstnikuna tunnen, et ikooniline ja sümboolne kunst on kui aknad lugude jutustamiseks ka sõnalist keelt tundmata. Pealkiri Ulf Linke raamatus „Joonistamine – nägemise kool” avas minu jaoks jaoks selle kunsti „lugemisoskuse” aspekti: nägemise kool.

Ilu- ja varjutöö

Mind looma kutsuv helin kostub kahelt allikalt: Üks allikas annab selle, mida mul tuleb väljendada – sedasi on nii mõnigi teema või kujund mulle ebamugav esitada olnud, kuid see on paratamatus, millega pigem leppida; see allikas sunnib avameelsusele ja aususele. Teine allikas, mis on oma ilus ja sügavuses kargelt lummav, selle juurde lähen ma ise ammutama. See on ürglooduse, taevaaluste ja taevapealsete vool. Selles otsin vaimlist kirkust ja kooskõla, mis innustaks olema iseendast suurem; täpselt nii, nagu oma piiratuses ja avatuses vastu võtta mõistan ning anda suudan. See on teisenenud teadvusseisundite vool… Ja arhetüüpsete kujude vool. Mõlemad allikad on veidi võõrad, tundmatud ning see kõditabki: eelistan ellu viia ideid/nägemusi, mille lõpptulemust ma vaimusilmas nii selgelt ei näe. Nimetamatu ja tuvastamatu täidavad selle, mida silm ega tavateadvus ei haara – tunnen, et vaid äratuntavat ja selgelt nimetatavat kujutades ei esita ma „kogu lugu”.

Askeetlikust kivisusest kuhu?

Nooruses otsisin pelgupaika monokroomsuses ja asketismis ning eelistasin plakatlikku, väheseid värve-kujundeid ja puhast pinda. Teiste seas meeldis väga Leonhard Lapini ja Mark Rothko looming. Kuid ka sel minimalistlikumal teel, sündis mu looming figuratiivsena ning siis täitsid kujude rolle olendid, keda pigem õudseks peetakse. Minu jaoks on neis hoopis eriskummaline leppimine; nihilistlik ja eksistentsialistlik leppimine, mis ei kohuta vaid trööstib: paratamatuse võimalus, võimalus vabaduseks.
Pöördehetkel 2013. aasta detsembris nägin müriaadi Päikeseid, millest igaüks oli kordi kirkam siinse maailma Päikesest; mustreid ja värve, mis ei kuulu siinilma. Veidi aega olin kui pool-pime, kuid 2014. aasta suvel hakkasin ka siinses maailmas rohkemaid toone ja varjundeid tajuma. Muinasjutulisest sai minu tõelisus, realism, mis kõik on sellest ajast ka mu lõuendeile valgunud ja suure osa mu loomingust värviküllaseks ja detailirohkeks rikastanud.
Praeguseks hetkeks on need erinevad nägemisviisid minus ühendunud nõnda, et hetkel töötan värvidega, mis on minus alati kõige sügavamaid tundeid tekitanud: must, roheline, valge, hall, lilla… Must sümboliseerib mu silmis vabadust, õnne, teadmisi ja võimu. Ja must graafiline joon!

Tehniline pool on minu jaoks sama kõnekas kui aineline

Minu tehnilist käekirja on kujundanud armastus graafilise joone vastu – joon, mis iseeneses juba on elav ja väljendusrikas. Seetõttu soovisin kindlasti õppida ka ikoonimaali, sest mitmed keskaegsed ja teised sarnased traditsioonilised maalistiilid esindavad mulle seda kunstilist maailma, mis läbi graafilise vormi lugusid esitab. Nõnda on ka mu maal (seni peamiselt akrüül lõuendil) graafika poole kaldu, kuigi ühel hetkel hakkasin lisama ka rohkem maalilisi sügavuskihte, läbipaistvust, eritasandilisi ruume kokku tooma.
Tavaliselt alustan tumedate toonidega ja helendan järk-järgult kirkamaks. See viis annab mulle vabaduse meelt muuta ning ettenägematuid muutusi sisse viia. Kuid päris ilma jooneta ma mind puudutavaid arhetüüpe ja motiive (veel) siiski ei jäta.
Vahepeal maalilisusse uinudes äratab igatsus musta pintslitõmbe järgi. Lihtsalt armastan must-valget graafikat; eriti tinti ja tušši. On hea jälgida, kuidas ka nii saab edasi anda valgust ja soojust ning kuidas iga joon seda aredamalt esile tuleb.
Joone olulisus on mind alati mingil määral ka kalligraafiaga sidunud ning ka kalligraafias (jaapani, vanaslaavi, gooti) õpitut rakendan enda loomingus. Värvi-maalilisuse ja konkreetse musta joone üheaegne paeluvus on pidev ja pinev konflikt mu loomis-kehas nende erinevate tõmmete vahel. Nende jõudude kooskõlastamine on põhiline, mis mind tehniliselt suunab.

Tegelikkuse tõelisus

Peamiselt soovin anda kuju müstilistele tundmustele ja kogemustele. Müstikaks pean millegi endast läbistumist ja millelegi andumist, alistumist. Lapseeast olen tantsinud teadvuse seisundite muutumiseni. Mul puudub kindel usutunnistus, kuid huvitun maailma uskumus-pärimustest, usundite teoloogiast, nende vaimsetest andamitest ja müstilistest teadmistest ning kunstidest. Aeg-ajalt järgin mõningaid traditsioonilisi ja/või müstitsistlikke praktikaid. Ma ei tunne ühte terviklikku tegelikkust ja nii kujutan kunstiliselt seda, mida lisaks taevale ja metsale näen.
Minu senine kunstnikutee ja esteetika on olnud tugevalt mõjutatud ida erinevatest kultuuridest – lähis-ida, kesk-ida, kaug-ida, lõuna-ida… Ometi olen kaua otsinud seda, mis oleks oma. Seda, mis sünniks siin meie kodumaa paiksusest. Kuigi mul on olnud keeruline luua tähenduslikku ja sügavat sidet meie rahvuskultuuriga, olen alati imetlenud kunstnikke ja loojaid, kes esindavad oma kultuuri, ajalugu ja pärimust ning olen soovinud käia sama teed.
Mind on kandnud soov säilitada ja edasi anda midagi just meile omast ja olulist. Aastatepikkune sisemine heitlus ja eneseotsing on suubunud lõpuks mõistmisesse: saan nüüd aru, kuidas oma lättest lähtuda. See on isegi lihtsam, kui arvata oskasin. Olen väga tundlik ilmale ja keskkonnale ning tunnen seda kogemust väljendades sügavat kohalolu ja sidet meie maaga. Vahelduv ilm ja aastaaegade vaheldumine on minu jaoks nagu pärimus ise. Ka loodus on pärimus. Igal metsal, igal aastaajal on oma nägu. Joonistan ja maalin ikooniliselt ja sümbol-figuratiivselt elemente, mis teadvuses, alateadvuses, unenägudes juurdunud on.

Nõnda inspireerivad mind ka kunstnikud, kes ühendavad vormi vaimlisega. Imetlen nii ikoonimaali meistreid Andrei Rubljovi, Gavriil Frolovi kui ka jaapani trükigraafika meistrit Katsushika Hokusaid nende väga peene ja tundliku graafilise joone tõttu, mis on võrratu kergusega maaliliste, kuid selgete ja puhaste värvipindadega ühendatud. Hetkel on mu lemmikuiks kaasaegsed, väga eriilmelised kunstnikud Quilla Nina, Simran Kaur Panesar, Chicome Itzcuintli Amatlapalli, Douglas Deveny, Mark Doox, Harmonia Rosales, Cinga Samson ja teised.

Performance’i juurde juhus, mil festivalil öömaja eest tuli tasuda perfokaga

Performance-kunsti puhul kõnetab mind kõige enam eetiliste ja filosoofiliste küsimuste väljatoomine, abstraktsele mõtlemisele koha loomine/ mõtlemisele kutsumine, kuskohal oluline on avatud kontakt kohalviibijatega ning isiklikkus. Vahendite, detailide ja muu osas järgin lihtsust ning jätan võimaluse performance’itel lasta kujuneda sündmuse ja keskkonna voolus. Performance’ite ülesehitus jookseb alati ootamatult silme eest läbi ning mul ei jää muud üle kui vaid esitus ette valmistada. Justkui mul puuduks võim idees midagi muuta. Tegemist ei ole minu jaoks näitemänguga, vaid vähese ettevalmistusega elukogemusega. Kõige lemmikumad etteasted on olnud need, kus on vahetu kontakt publikuga lausutud sõnade, küsimuste või puudutuse teel, see usalduse ja riski dünaamilisus. Pärast mitmeid esinemisi on minu juurde ka mitu päeva hiljem mõni publiku seast tulnud ja tänanud: „Ma olen juba kaks päeva mõelnud! Aga tavaliselt ma ei mõtle.” Mis ongi üks mu missioonidest: aidata heita kõrvale hirm päriselt mõtlemise ees, filosofeerimiseni jõudmine.

Photo: Ruudu Rahumaru

I was born in Tallinn in 1987, I live and work in Harju County (Estonia) next to the forest, which landscapes have shaped the tonality and depth of my dreamscapes since I can remember.

I am an artist and illustrator with a master’s degree in philosophy. My aesthetics themed bachelor’s thesis“Art-Stillspace as the Basis for an Artistic Interpretation of the World”won third prize in Tallinn University’s student research competition in the humanities subsection in the 2010/2011 academic year . My artistic path has been paved by private teachers, the first and most influential of whom is Marju Bormeister – she who showed me artistic freedom, private icon painting lessons with Maiu Verner and various courses, e.g. at Tallinn University, Labora (calligraphy) and the Estonian Academy of Arts (book illustration).
I have done exhibitions, performances and participated in group exhibitions both in Estonia and abroad. My illustrations and artworks have appeared in various publications and books.

If you wish to collaborate, commision or anything else related to my art, please contact me via e-mail kaia (ät) kaiaotstak.com or by calling +372 (EST) 56213782.

Visual language as a school of seeing

Mostly I paint and draw, but also engage in photography and the performance art and the language of dance. I have been drawing for as long as I remember. I taught myself to create new colour combinations with just a couple old and uncomfortable coloured pencils as a pre-schooler. The illustrations of fairy tale books were my inspiration.
Metaphysical questions have had me pondering for just as long; this is why I decided to study philosophy at university. My art is the meeting place for philosophy and the creating of figurative worlds. As a fundamentally figurative artist, I feel that iconic and symbolic art are like windows for telling stories without knowing verbal language. The title in Ulf Linke’s book “Drawing—the School of Seeing” opened up the “reading” aspect of this art for me: the school of seeing.

Beauty and Shadow Work

I keep hearing the call to create and it stems from two sources: one gives that which I must express – because of it, I have needed to express some themes that have been uncomfortable, but it is inevitable and I have accepted it as such. This source forces me to be honest and candid. The other source is enchanting in its infinite beauty and crisp depth – this is what I come searching for myself. It is the flow of primal nature, that of things below and above the sky. This is the flow of transformed states of consciousness… And the flow of archetypal shapes. Both sources are a bit foreign, unknown, and that tickles: I prefer to realize ideas that cannot be imagined right away, I try to walk towards the unknown. The unnameable and unidentifiable fill what neither the gaze nor ordinary consciousness grasps – I feel that by depicting only the recognizable and clearly nameable, I am not presenting the “whole story”.

From ascetic stone-stillness to where?

In my youth, I was searching for a haven in monochrome and asceticism. I preferred poster-like art, with few colors-shapes, a clean slate. Among others, I really liked the work of Leonhard Lapin and Mark Rothko. But even on this more minimalist path, my work was born figuratively, and then the roles of the figures were filled by creatures that are considered rather horrific. For me, they incorporate a strange reconciliation; nihilist and existentialist – philosophies: the possibility of inevitability, the possibility of freedom.
At a turning point in 2013, I saw a myriad of Suns, each one brighter than the Sun of this world; patterns and colours that do not belong to this world. For a while, I was half-blind, but in the summer of 2014 I began to see more shades of this world. The magical became my reality, realism, all of which has since spilled onto my canvases and enriched much of my work with color and detail.
At this moment, these different ways of seeing have merged in me in such a way that I am currently working with colors that have always evoked the deepest feelings in me: black, green, white, gray, purple… Black symbolizes freedom, happiness, knowledge, and power in my eyes. And a black graphic line!

The technical side is as telling as the material side for me

My technical handwriting has been shaped by my love for the graphic line – a line that is already lively and expressive in itself. That is why I definitely wanted to learn icon painting, because several medieval and other similar traditional painting styles represent to me the artistic world that presents stories through graphic form. Thus, my painting (so far mainly acrylic on canvas) also leans towards graphics, although at one point I also started to add more painterly layers of depth, transparency, and bringing together spaces on different levels.
In the meantime, as I fall dream-space while painting, I am awakened by a longing for a black brushstroke. I simply love black and white graphics; especially ink and Indian ink. It is good to observe how light and warmth can be conveyed in this way, and how each line emerges more vividly.
The importance of line has always connected me to calligraphy to some extent, and I also apply what I have learned in calligraphy (Japanese, Old Slavic, Gothic) in my own creations. The simultaneous fascination with color-painting and the concrete black line is a constant and tense conflict between these different initiations in my creative body. The coordination of these forces is the main thing that guides me technically.

The reality of the real

Mainly I wish to give life to mystic feelings and experiences. I see mysticism as allowing something to pass through you, as giving yourself to something, as surrendering. Ever since I was a child, I have been dancing to change my state of consciousness. I do not practice any specific religion but am interested in world religions, traditions, theology, the spiritual gifts and mystical knowledge that religions give as well as religious art. At times, I practice some traditional and/or mystical rituals. I do not know of any one complete reality so I describe what I see in addition to the sky and the forest.
My artistic path and aesthetics so far have been strongly influenced by various cultures of the East—the Near East, the Middle East, the Far East, the South East… Yet I have long been searching for something that would be my own. Something that would be born here from the locality of homeland. Although it has been difficult for me to create a meaningful and deep connection with the national culture, I have always admired artists and creators who represent their culture, history and tradition and have wanted to follow the same path.
I have been driven by the desire to preserve and pass on something that is unique and important here. Years of inner struggle and self-searching have finally led to an understanding: I now understand how to proceed from my source. It is even easier than I thought. I am very sensitive to the weather and environment, and by expressing this experience, I feel a deep presence and connection to our land. The changing weather and the change of seasons are like tradition itself for me. Nature is also tradition. Every forest, every season has its own face. I draw and paint iconically and symbolically-figuratively elements that are rooted in the conscious, subconscious, and dreams.

I am also inspired by artists that integrate the spiritual with the formal. I admire the masters of icon painting Andrei Rublev and Gavriil Frolov, as well as the master of Japanese print master Katsushika Hokusai, for their gentle and sensitive graphic line, which is connected to picturesque but clear and clean colours with unparalleled ease. At the moment, my favorites are contemporary, very diverse artists Quilla Nina, Simran Kaur Panesar, Chicome Itzcuintli Amatlapalli, Douglas Deveny, Mark Doox, Harmonia Rosales, Cinga Samson and others.

By chance, I discovered performance art hen the accommodation at the festival had to be paid for with a performance

Mostly the ethical and philosophical questions, creating a space for abstract thought and inviting people to think and also open contact with spectators speak to me in performance art. With tools, details and all else, I follow the idea of simplicity and leave the performance open to the opportunity to develop in the flow of the event and the environment. The structure of the performance always appears to me and there is nothing else left to do then to prepare for it. As if I lack the power to change anything in the idea. For me, it is not a play, but a life experience with little preparation. My favourite performances have been those where there is direct contact with the audience through spoken words, questions or touch, the dynamic of trust and risk. After several performances, someone from the audience has come up to me even few days later and thanked me: “I have been thinking for two days straight! Usually I don’t think.” Which is one of my missions: to help cast aside the fear of really thinking, of philosophizing.