Kunagi ammu, kui Arktikas veel palju jääd oli, astus üks noor naine oma isa keelust üle. Karistuseks heitis isa ta rannakaljult merre. Üksindusse visatud neiul sõid veepõhja kalad liha luudelt ja nilpsasid silmad.
колір спеки колір вогню
колір спеки колір вогню
біль притуплюється і червоне зникає з пам’яті
цього хочеться уникати мені чомусь
червоне то знак небезпеки, зради (?)
Ema hääl – The Voice of Mother
“Ema hääl” on minu tõlgendus tuntud “Punamütsikese” muinasjutust. See on lugu emahaavast ja hülgamisest, mida tütar endaga kannab, sest ta ei olnud oma vanematele oodatud poeg, keda nende kultuur väärtustab. / The Voice of Mother is my interpretation of the well-known “Little Red Riding Hood” fairy tale. It is a story of a mother’s wound and abandonment that a daughter carries with her because he was not the son expected of his parents and valued by their culture.
Pildid Rumile – Pictures for Rumi
Meie oleme öö ookean tulvil
valguse helke. Meie oleme ruum
kuu ja kalade vahel,
istudes siin üheskoos. / We are the night ocean filled
with glints of light. We are the space
between the fish and the moon,
while we sit here together.
Rumi
Harku
Taaskordsel metsaläbimisel seisatasin endale ootamatult. Tundsin, et pean mõned sammud tagasi astuma, nagu nõiutult. Astusin – ja siis märkasin keras rästikut, kes ootas üle tee minemist, kuna ratturitele märgratavat vahet sisse ei jäänud. Ma astusin mao kõrvale ja ütlesin kõva häälega: «Tule, ma tulen sinuga koos üle tee, kaitsen sind.» Ja madu keris end lahti, tuli mu kõrvale ja me läksime üheskoos teisele poole teed.
INTERVJUU ⟩ Kaia Otsak: «Meil inimestena on võim, aga me kujutame ette, et meil pole»
Triin Tasuja: “Hoolimata ühisest tõearmastuse taotlusest valgub meie vestlus alati korraga paljudesse eri sfääridesse ja ilmakaartesse, mistõttu on algsete teemapüstituse juurde tagasitulemine pigem päevade kui minutite või tundide küsimus. Inimeseks olemise põhiprobleemid saavad lähtuda küll tänapäeva geopoliitilisest reaalsusest, kuid sellessegi tungivad sotsiaalmeedia vahendusel eri kontinentide eelarvamused, mille analüüsides ilmneb nii Kaia loogikaarmastus kui ka kultuuriline erudeeritus.”
Doula
Tulering / Ring of fire
Sinu hääl! / Your voice!
Sinu möire, / Your roar,
nagu karuemal; ja / like a mother bear; and
ma hoian Sind. / I hold You.
Ühtsuse süda – The Heart of Unity
Pühapäeva pildipalve ajalehele Eesti Kirik 29. augustiks / The Sunday prayer-picture for the weekly paper Estonian Church (August 29)
**
Ühtsuse süda,
teenimise tants.
Seitse korda pestud – Washed Seven Times
Pühapäeva pildipalve ajalehele Eesti Kirik 22. augustiks / The Sunday prayer-picture for the weekly paper Estonian Church (August 22)
**
Pühitsetud vete laul.
Seitse korda pestud…
Suletud silmade ees – In Front of Closed Eyes
Pühapäeva pildipalve ajalehele Eesti Kirik 15. augustiks / The Sunday prayer-picture for the weekly paper Estonian Church (August 15)
**
Avatud silmist,
mis vaid kõrbeliivas…
Su hinguses – In Your Breath
Pühapäeva pildipalve ajalehele Eesti Kirik 8. augustiks / The Sunday prayer-picture for the weekly paper Estonian Church (August 8)
**
Seal leiame end Sinu avaruses,
seal, kus on Sinu hingus.
Valu ebatõelisus – The Illusion of the Pain
Kuulasin hiljaaegu loengut kurjuse olemasolemise seletusest Islamis, kus muuhulgas toodi välja see, et Martin Luther King sa teha kõike seda, mida ta tegi tänu sellele, et ta oli kurjuse illusiooni läbi näinud. Vaid siis ei karda enam kannatust ja hukkamise võimalikkust. / I recently listened a lecture about the Islamic explanation of the existence of evil, where, among other things, it was pointed out that Martin Luther King was able to do everything he did because he had seen through the illusion of evil. Only then will there be no fear of suffering and the possibility of execution.
Red Winter
It is the time of reflection, it is the time of solitude, the time of inner settling. So much has been wound up and now it is the moment to grasp it, to acknowledge it. This time I am going to be red. Sometimes an awareness of something requires to live [I mistyped “love” for several times] through oftentimes – every time through a different spectrum. This time it is red. The awareness of my privileges is deeply in flesh and bones at the moment that I barely can breathe within the sea of blood.
Mazzano Romano aeg IV – The Time of Mazzano Romano IV
Ma jäin paigale, ma olin kohal… Ja ta tuli, ta liikus mu ümber. Nagu vaimusilm näinud oli, ta järgnes loodusesse, kuid ta jättis mulle taganemistee. Kuidas oleksin ma enam tagasi astuda saanud? / I stayed there, I was still… And he came, he moved around me. As the spirit eye had seen, he came after I went into nature, but he left me with a retreat. How could I have resigned?
Mazzano Romano aeg III – The Time of Mazzano Romano III
Siinsamas vanalinnas on ta leidnud end kaardistamata alalt. Ta püüab näha tundmatuses juhatust, kuid ei näe enam midagi. Kõik linnud lendavad ta selja taga, nende poole tagasi pöörduda ta ei saa ja silme ees haigutab seletamatu maa, milles ei erista mäge orust ja orgu mäest. / Here in the Old Town, she has found herself in an uncharted area. She tries to see guidance in the unknown, but sees nothing anymore. All the birds fly behind her, she cannot return to them, and in front of her eyes dehisces an inexplicable land, in which there is no distinction between mountain and valley and mountain.
Mazzano Romano aeg II – The Time of Mazzano Romano II
Soovin kuulda lunastavast armust. Otsin selle kargust… Karastav on alati ühtaegu karm ja nii ilus. Ükski üleliigne mõte ega tunne ei leia külmas asu. Las see jäine iil puhastab. / I wish to hear about the expiatory blessing. I search the frosty crispness of it… Bracing is always so austere and so beautiful at the same time. No redundant thought or emotion will find its place in the cold. Let this freezing heeler purify.
Pilt Andresest – The Picture of Andres – Armsal teekonnal
Portreteerisin filosoofist sõpra Andres Luuret tema sünnipäeva (snd 22. mail 1959) puhul ning kirjutasin loo “Armsal teekonnal”. / I portrayed the Estonian philosopher and semiotic Andres Luure, a friend of mine for his birthday (May 22, 1959) and wrote the story “On the Lovely Path”.
Raielanke…
Aga mitte enam läbi sita ja pasa, vaid juba läbi muda ja rohkem loodust oli minu keha ümber. Eks ka mudas vajumine on hirmutav ja nii ma seal nuuksusin ja värisesin. Kui ühel hetkel hakkasin ma end mugavamalt tundma, ma mõistsin, et need toikad ei kriimusta mind, need maod ei hammusta mind, nad lihtsalt on minu ümber ja ma saan nendes vabalt liigutada. Ma olen muda-kuninganna. Muda ja muld on selle Maa osa, neis on elu, nad kasvatavad elu.