Portreteerisin filosoofist sõpra Andres Luuret tema sünnipäeva (snd 22. mail 1959) puhul ning kirjutasin loo “Armsal teekonnal” juubelikogumikku “Armastuse põhjendus: Pühendusteos Andres Luurele, filosoofile ja semiootikule” (2019). Allpool näeb portree joonistamise kulgu ja saab lugeda kirjutist “Armsal teekonnal”.

I portrayed the Estonian philosopher and semiotic Andres Luure, a friend of mine for his birthday (May 22, 1959) and wrote the story “On the Lovely Path” for the jubilee dedication book. Below you can see the work of the portray in the process.

ANDRES LUURE, segatehnika paberil – mixed on paper, A4, Kaia Otstak 2019

 

 

 

 

30.03.2019, Mazzano Romano

Armsal teekonnal

 

Süda, mõte, tegu
ei leia kooskõla neis –
sellest lärm ja meelehärm.
Kui süda asub õigel rajal,
siis mõte tema kajaks taltub
ja igal teol on pühitsetud aeg.
. Ja lund sajab taas,
helbed sulavad põski, kangaid mööda
ning postid, aiad-väravad ei liigu.
(jaanuar 2013)

Ilmamaa surma riituste muusika tantsitab meid tütrekesega juba päevi. Kogumikku uuesti ja uuesti kuulates jääb Vanem Marguerite Mcclain’i ärasaatmise laulvast kõnest kõrvu kumisema küsimus:
„What do You leave when You leave?“
On neid, kes jätavad ka igahetkeil midagi, mis muudab ja avab, mis õnnistab. Bussiaknast avanes vaade hilistalve kõrgele, värvilisele loojuv-taevale, lumisele maa-laotusele. Telefon helises meloodiliselt, oli rahu, ma vastasin ja teretasime. Rohkem ei sõnagi. Vaikisime mitu-mitu aega, kuni küsisin:
„Kas Sa oled seal?“
„Jah, olen küll.“
Vaikisime, me vaikisime veel. Kilomeetrid jäid seljataha.
Kui aus oli see vestlus! Temaga teisiti ei saagi, kui aus olles. Minusse jäi igavikulisus ja tunne, et ei ole me siin üksinda.

28.01.2013
Vaatame hetkiti teineteise silmadesse, aknast välja, ümbritsevatele esemetele, mis mõtteis pilgu ees uduseks muutuvad. Taipan, et võin välja öelda kõike, mis pähe tuleb. Taipan seda iga kord temaga vesteldes.
[…]
„Mulle meeldib suhelda, sest soovin saada teada teiste inimeste elust. Ei piisa ainult enda omast.“
„Jah, teised laiendavad maailma. Nii nagu ma eelmisel korral rääkisin, kuidas lelletütred on minu eneseteadvuse-laiendus. Aga nad on seda avaramalt ja teravamalt kui teised, sest koos oleme me seda eluteed alustanud ja seega on meil sama põhi.
„Jah, see on see sama teema. Ma muutusin avameelsemaks 2011 sügisel, siis kui me sinuga rohkem rääkima hakkasime. Sa olid loengus ja ma kutsusin sind hiljem vestlema. Ja sa rääkisid sellest, et te mõlemad K-ga avastasite midagi uut.“
„Meil mõlemal algas siis ühel ajal uus elu jah.“

Enne seda sügist, mil ta mu silmis pisaraid nägi, pisaraid, mida seal veel ei olnud, oli temal minuga igav ja minul temaga ebamugav, polnud avameelsust. Tol pöördelisel korral:
„Ma ei ole vist juba üle 10 aasta nutnud.“
„Inimene peab nutma.“
„Kui tihti sa nutad?“
„Ma nutan peaaegu iga päev.“
Kui ootamatu see oli ja kui palju ma sellest veel ja veel kuulda soovisin ja soovin. Sellele vaimlisele teekonnale asudes teadsin õnne, kuid ei tundnud kooskõla. Me rääkisime ka sellest. Filosoofilisele puhub südame rindu isiklik ja isiklik saab filosoofilisest tiivustatud. Kauges linnas, Veliko Tarnovos kogesin iseeneslikku ilu imbumist läbi ihu. Ilu tärkas minus. Kasvas ja põimus, tundsin kooskõla. Südameluugid lükati lahti ja juhtus kauaoodatu:

15.06.13
12:08 (Slovakkia 11:08)
Nüüd ma nutan. Pisaratega. Nüüd, kui nemad, kellest lahkumine pisarad toonud on, enam seda ei näe… Neil olid pisarad silmis. Rumeenia tüdruk osutaski tõsiasjale, et ta ei näe pisaraid mu silmis. Need olid seal… taga peidus. Praegugi tuleb nutt läbi suure valu, justkui pisarakanaleid polekski kordagi niisutatud. Oleksin väga soovinud, et nad oleksid näinud pisaraid ka minu silmis. Sest nad olid seal…
(See kestis 3-4 tundi, kuni lõpuks Poola roheluses magama jäin.)

Need ei olnud vaid lahkumise pisarad. Need olid pisarad, millest sai jutustada vaid sellele, kes mõistab näha. Kui õnnele järgnes ilu, siis loomuomaselt kerkis küsimus, et kas järgneb veel midagi? Ma ei mäleta, mida ta vastas või kas üldse vastas, kuid küsimistele saabub ka vastus… Juhtus selline lugu:

17.08.2013, Laitse
Täna on, mida pühitseda. Kõikide jumalate altarid on leitud. Tuleb tantsida selle auks. Tuleb tantsida, laulda ja mängida pilli! Kõik jumalad rõõmustavad. Nende altarid on kaunistatud kollaste ja roosade õitega. Tuleb tantsida! Ja nad tantsivad sinus. On rõõm ja kõrvades helgivad teemantkõrvarõngad.
[…] Eelnevalt: Taevas jaotus kahe leeri vahel: kaastundliku ja halastava helesinise jumala ja hävitava mäsleva tulejumaluse vahel. Piir jooksis diagonaalis üle laotuse ja minust sai rohelise säilitava jumala kehapaik. Teisel korral ei olnud enam pilvi ja kogu tähelaotus oli asetatud peopesa peale. Tumedad kõrguvad puud kohisesid ja sahisesid karmilt: „Tuleb soovida, kui täht langeb!“ Ei tea, kust sügavalt soov tuligi, ning Jumal noogutas heakskiitvalt: „Hea valik, mu kallis laps!“ Astusin vihmavee vanni õunapuu varjus. Loodusjõud näitasid täna oma malbet palet.

Soovisin hingelist armastust.
Loetud kuud hiljem hakkas saabuma Armastust. Seda kallas ja kallas, täitusid terved ookeanid. Mu liha oli purunemas ja nahk rebenemas selle hirmvõimsates voogamistes. Õnnistus muutus väljakannatamatuks ja ikka söandasin sellest kõigest kõige lähemalt vaid temale jutustada. Ta rääkis lookese Jeesus Kristusest ja lisas, et seda, mis saadetud on, jõuab ära kanda. Tema ütlemise viis vabastas mu oma silmaringi ahelaist ja ma kandsingi! Keereldes:

Ainsad, mis surmahetkel kohal
südametunnistus ja kahetsus,
vaid nende eest sa kanna hoolt. Muul pole muret.
Et süda saaks puhtaks, armastusega valgusta iga rakk.
(veebruar 2014)

Kui paljude sõnad Sind tõeliselt avitavad? Kui paljud sõnad innustavad? Alles siis sain ka mina temaga armastusest kõneleda, kuigi ta väitis, et olin seda alati teinud, lihtsalt seda sõna kasutamata. Lugesin Jaan Lahe jutluste kogumikust „Uks teise maailma“ Kristuse ristimispühaks mõeldud jutlust „Valgus Jordani jõe kohal“, mille sõnad: „Johannese ristimine polnud ju mingite juutide üldine tava, vaid ühe kõrgeprohveti iseäralik toimind, millest juutkonna enamus ei arvanud ega pidanud ilmselt midagi.“ sähvatasid mu kõrbejõele, kus nägingi seismas Johannest, armast, lõpmata armast kõrbeprohvetit, kelle juures tekkis sügav igatsus endki ristida. Koheselt sealsamas jõe kaldal tundsin ära ka kellegi, kes juba minu elus on. Tal on anne oma vaikimises ja oma sõnades pühitseda. Ei kunagi see ei õpeta, sest on elav filosoofia. See on mõlema-poolne tee, ei kunagi ülevalt alla ja nii sünnibki uus ning see ongi õnnistatud, sest on armastuses kantud.

28.01.2013
Taaskord vaatan seda sama valget rõdudega maja akna taga ja kiriku torni taamal madalalt kõrgumas. Kui palju mõtteid ja mõttepause sellesse arhitektuursesse vaatesse juba valatud on.
„Tugevalt ikka tuiskab.“
[…]
„Kas sa tahaksid mult midagi küsida?“
„Jah! Kuidas sul läheb?“
„Ma kirjeldan.“
Jälgime pikalt lumesadu.
„Tegin täna hommikul iseenda kohta avastuse. Ma ei vali, ma ei ole ühtegi asja oma elus valinud. Olen teinud kõike, mis on mulle loomulik. Aga teised inimesed peavad oma elus valikuid tegema. Mul ei ole kunagi ühtegi valikut, sest minu tahe on mu loomusega üks; soovin seda, mis on mu loomuses.“
„See kõlab ideaalse olekuna. Ma olen alati valima pidanud.“
„Niiviisi ei tee ma ühtegi asja, mida ma teha ei soovi. Seetõttu olen halb ja ebausaldusväärne, sest ei täida oma lubadusi ega kohustusi. Nüüd pean hakkama teistmoodi olema. Ma pean oma usaldusväärsust tõestama. Selleks pean ma usaldusväärseks saama – tegema valikuid ja pidama lubadusi.“
„Jah, ma olen usaldusväärne, pean alati lubadusi ja täidan kohustust. Kuid ka sellel on varjukülg – siis pole kunagi teada, kus on mu süda. Selle kohapealt olen jällegi mina ebausaldusväärne. Saan aru, et sellepärast olengi end alati halvasti tundnud, kui mind heaks inimeseks on nimetatud. Tajun seda petlikkust eneses. Sinu puhul on aga see usaldusväärne, et on alati teada, kus on su süda.“
„See on siis hea. Seda saab jah usaldada. Kuid, kui süda muutub ja selle järgi toimida, siis sellega rikub lubadusi. Kui tahta, siis võib ükskõik, keda armastada, aga valida tuleb. Aga, kui olla ainult oma loomuse järgi toiminud – kus pole minu tahet, vaid mina ise olengi tahe, siis ei oska niiviisi olla ja valida.“
„Kui on ainult valides toimitud, siis ei oska oma loomuse järgi olla. Ka see pole hea. Peaks olema mingi kesktee, kus siis näiteks valibki, et millal valida ja millal toimida loomuomaselt.“
„See on juba valimise tee.“
„Oh, on jah… Kuidas siis sellega hakkama saada?“
„Selleks, et seda ületada on tarvis teist inimest. Teine peab valima, sest tema on oma lubadust pidanud.“
[—]
„Kui naine mehele etteheited teeb, siis mees pöörab oma pilgu ära. Aga ta peaks endale otsa vaatama, sest etteheited ei kahanda inimese väärtust. Tuleb kuulata ja tunnistada ja õppida.“
„Kas see on see sama, millest sa kirjutasid?“
„Jah, seal, kus kirjutasin, et teooria on tunnistus julgest hetkest.“

 

Avaldatud:
O t s t a k, Kaia 2019. Armsal teekonnal. – Armastuse põhjendus: Pühendusteos Andres Luurele, filosoofile ja semiootikule, Toim. Margus Ott, Kalevi Kull, Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 191-196