Kontnaine – Skeleton Woman (Inuit Tale)

*

KONTNAINE illustratsioon – illustration for SKELETON WOMAN, pliiats paberil – pencil on paper, Kaia Otstak 2024 

*

Inuiti muinasjutt
Kontnaine

Kunagi ammu, kui Arktikas veel palju jääd oli, astus üks noor naine oma isa keelust üle. Karistuseks heitis isa ta rannakaljult merre. Üksindusse visatud neiul sõid veepõhja kalad liha luudelt ja nilpsasid silmad.

Ühel päeval jäi kaluri õngekonks Kontnaise roietesse kinni. Kalamees lootis jõrikat kala, aga meri kaotas rahu. Kontnaine jäi vastu heideldes koleväga õngenööri kinni. Ribikonti pidi sikutati ta üles. „Höö!” möiratas mees ja lõi aeruga Kontnaist. Kalur aerutas tulistvalu kalda poole ja ei oimanud, et Kontnaine oli õngenöörides sasikeras, ning jahmus luukere ühtejäri kannul nähes.

Kaldal plagas kalur kodu poole, aga Kontnaine käänles õngenööri otsas tal sabas. Lohisedes jäid maas kuivavad kalad tema varbakontide külge kinni. Näljapalukil Kontnaine kinnitas külmunud kaladega tee peal keha.

Kui mees iglusse jõudis, tagus tal süda trummi. Kergendustundega pühkis ta pisarad ja tänas hingi. Kui kalamees läitis vaalarasvalambi, nägi ta keset onni Kontnaist. Naise jalakand puudutas mehe õlga, põlvekont oli tal rinnakorvis ja teine jalg käis vastu küünarnukki. Üksildane mees vaatas naist, temas tärkas südameheadus. Pesemata kätega ulatus mees Kontnaise juurde ja kõnetas teda õrnalt, asudes naise luukere õngenöörist vabastama.

„Veere, veere, päevakene, kümme sõrme sõudma!” laulis mees hilise ööni sassis nööri harutades. Rüütas Kontnaise karusnahkadesse sooja. Mees võttis tulekivi ja tule süütamiseks kasutas omaenda juukseid. Ta määris puust õngeritva rasvaga ja mässis soolikanööri uuesti ümber ridva. Kontnaine oli tasa, kartuses, et kalur ta hütist välja tirib ja kaljult alla heidab.

Meest tukutas ja ta puges teki alla põhku. Üks ja teine kord valgub inimesel läbi une pisar palele. Kontnaisele hakkas tule valgel läikiv pisar silma. Janusena klibistas ta magava mehe ligi. Pisar oli kui jõgi ja naine jõi ja jõi ja jõi.

Mehe kõrval külitades võttis ta mehe rinnakorvist südame, vägeva trummi. Istu tõustes hakkas trummi lööma: põmm-põmm-põmm! Leelutas: „Liha luule! Liha luule! Liha, liha luule, luule!” Lõõritas ka ihukarvad ihule ja silmad näole. Ta laulis endale kõik need asjad, mida naisel vaja läheb. Naine tantsis. Leelutas magaval mehel rõivad seljast ja heitis tema ligi. Naine pani südame mehe rinda tagasi. Mõlemad ärkasid päriselt ja süda südame vastu põimisid ühte.

Ümberkaudne rahvas naise varasemat kurja saatust ei mäletanud, aga teadsid, et naine ja kalur lahkusid sellest kandist ja uues kohas olid nad alati söönuks saanud. Selle eest hoolitsesid mereasukad, keda naine merepõhjas tundma oli õppinud. See on tõestisündinud lugu ja kõik, mis teada.

Sketšid “Kontnaise” illustratsioonidele: